Iga edukas ühiskond kasvatab arvamusi, mis toetavad seda ühiskonda. Nii on ka praeguses pseudo-demokraatlikus maailmas. Kehtib põhimõte, et kui inimene ei suuda mõista, miks mingi asi (ühiskonnakord) on hea, siis peab ta ikkagi seda toetama. Selliste põhimõtete juurutamist nimetatakse psühholoogiliseks töötlemiseks (psychological conditioning). Siinses ühiskonnas ei taha ju ometi keegi tunnistada oma nõrkusi ja seega pigem ollakse vait kui kritiseeritakse kehtivaid arusaamu.
Kuid siin tekibki probleem. Kui on juba varem kokku lepitud, et üks maailmavaade on ÕigeTM, siis hakkavad ühiskonna liikmed otsima sellele rohkem põhjendusi. Mõnikord absurdini välja, nagu näiteks mustates teisi süsteeme, ilma mõistmata nende olemust.
Nii kipub toimuma absoluutse monarhia ja muude autokraatlike süsteemide puhul. Kuna meie demokraatia on nii õige, siis ei saa ju ometigi erinev süsteem olla võrdväärne.
Ma ei mõista hukka eksimist. Ma mõistan hukka lauslollust, nagu näiteks selliste vaadete toetamist, mille olemust ei mõista.
Ilma pikemalt keerutama, selle postituse põhiküsimus ja väide:
Kas on autokraatlik valitsemine tingimata rahvale kahjulik? - Ma väidan, et ainult juhul kui valitseja on ebapädev.
Kui väita vastupidist, siis peab põhjendama miks sellised suured kujud nagu Peeter I, Katariina II, Otto von Bismarck, Caesar, Shi Huangdi ja paljud muud olid nii edukad.
Kui anda tuntud joodikule 100 000 eurot, siis tõenäoliselt ei hakka ta sellega maailma päästma. Sama on ka valitsejatega. Ainuvõim ei ole see, mis hävitab ühiskondi. Lollus on.
Seda tendentsi tõestab see, et kõik eelnimetatud valitsejad olid ühel või teisel viisil valitsemiseks hästi ette valmistatud, samas kui ebaedukad monarhid, nagu prantsuse Louis XVI, rooma keiser Nero või vene tsaar Ivan IV julm olid harimata ja/või olid kasvatatud saavutama oma edu teiste arvelt, mitte koostöös.
Ühest küljest on küll autokraatlikul valitsuses võimalik kõige suuremaid vigu teha. Teisest küljest on pädeva valitsemise korral selline süsteem äärmiselt efektiivne.
Kui võrrelda demokraatiat ja autokraatiat, siis ei või eeldada, et kummagi süsteemi esindajad on ebatavaliselt lollid või targad.
Demokraatia on parimal juhul garanteeritud keskpärasus. Autokraatia ebapädeva inimese näol on lammutav.
Kuid kumbki süsteem ei ole nii idiootne kui psühholoogiliselt töödeldud inimesed arvama kipuvad.
teisipäev, 29. aprill 2014
esmaspäev, 14. oktoober 2013
Kool vs Ajupesu
Arvatavasti on kõik, kes seda blogi loevad on käinud kunagi koolis. Kes teab, ehk käib mõni isegi praegu.
Sellest tulenevalt võib eeldada, et vähemalt mingisugunegi mälestus koolist on meil kõigil.
Minu omad ei ole niivõrd roosilised ja sellest on ka mõjutatud minu vaated. Seega, ärge lootke seekord täielikku neutraalsust.
Koolisüsteem nagu meie seda praegu tunneme on üpris vana leiutis, kuid enamuses on see kõigest mõni sajand vaba.
Antiik-kreeka
Isegi antiik-kreekas olid olemas koolid, kuigi hoopis teistsugused kui tänapäeval.
Tollased koolid keskendusid inimesele kui tervikule ja arendaksid seega võrdselt nii keha kui vaimu.
Vanas kreekas tunti kaht asja, mida tänapäeval võidaks nimetada kooliks. Nendeks olid nimelt Palestra ja Gymnasion.
Palestra oli mitteavalik kool, mille rajas reeglina aadlik. Seal õpetati algharidust ja sporti, millest oli suur rõhk maadlusel. Palestratel oli tavaliselt lisaruume, näiteks riietumise jaoks.
Gymnasionid olid mõeldud noortele ja täiskasvanutele (tollal ei tehtud neil kahel nii palju vahet kui tänapäeval).
Gymnasionid olid samuti hariduse ja spordi jaoks, nagu Palestradki. Kuid lisaks lisandus neile ka see funktsioon, et gymnasionid olid lisaks vaba aja veetmise kohaks (umbes nagu tänapäeval vallamajad).
Gymnasioni põhiroll oligi nimelt olla spordirajatiseks. Selle nimi tuleneb kreeka sõnadest, mis sisuliselt tähendavad "paljalt treenima". Tollal oli ilmselge, et sporti tuleb teha alasti, sest muidu ju riided segaksid. Lisaks kasutati mitmeid võideid ja õlisid tulemuste parandamiseks ja vormi hoidmiseks. Need võided samas ei oleks eriti riietega kokku sobinud.
Tollel ajastul taipas keegi, et füüsiline ja vaimne tervis on omavahel tihedalt seotud. Seetõttu otsustati hakata tegema ka muud kui sporti.
Klassikalises kreeka gymnasionis olid seega tegevusaladeks sport, muusika, kirjandus ja filosoofia.
Ei olnud sellist tugevalt teoreetilist ja abstraktset õppekava nagu tänapäeval.
Kunagi tulevikus vallutas Rooma ära kogu hellenistliku (vanakreeka) impeeriumi.
Roomlased ei näinud mõtet sellisel spordil nagu kreeklastel ja olid üleüldiselt vähem huvitatud kõigest, mida ei saanud esitada lihtrahvale meeleavalduseks.
Seetõttu keskendusid nad pigem asjadele, mis olid väga vaatemängulised või sõjas kasulikud. Sealjuures ei pööranud nad enam tähelepanu kogu keha arendamisele.
Kust siis tuleb tänapäeva koolisüsteem?
Keskaeg
Aastaid hiljem tekkis keskaja ühiskonnas vajadus järjekindlama õpetuse järele.
Kirikuisad olid juba ammu pidanud jutlusi ja jumalateenistusi, samas kui inimesed jäid valdavalt oma usu suhtes ikkagi võhikuteks. Alguses ei olnud sellest probleemi, aga karmima usulise konkurentsi ajal muutus tähtsaks, et iga usklik teaks oma usu põhiseisukohti ja suudaks nendega teiseusulisi ümber veenda.
Tekkis vajadus koolisüsteemi järgi.
Alguses olid õpetajateks vaimulikud. Nad õpetasid lugemist ja kirjutamist, et tulevased vaimulikud ja ka lihtinimesed suudaksid lugeda pühasid tekste ja neid edasi levitada.
Tuleb ära märkida, et algselt küll välditi lihtinimestele lugemise õpetamist, sest kardeti kaotada oma roll (milleks õpetada inimestele jumalasõna kui nad seda ise lugeda saavad?).
Tollel ajastul ei olnud veel eriti palju raamatuid, sest iga raamat oli kirjutatud käsitsi. See hoidis mingil määral progressi tagasi ja seetõttu jäid lugemine ja kirjutamine valdavalt vaimulike oskusteks.
Väga suurt rõhku pandi asjade mäletamisele. Kirikutekste õpiti palju pähe.
Umbkaudu aastal 1450 taasleiutas Johannes Gutenberg trükipressi (varem oli selline asi Ida-aasias juba leiutatud). Ei ole teada täpset aastaarvu, sest ta ehitas seadme järkjärgult ja suuresti saladuses.
Trükipress muutis võimalikuks midagi enneolematut - raamatute laialdase leviku.
Alguses ei olnud küll võimalik igaühel kuhjata tosinaid raamatuid, aga tollal ei olnudki neid palju.
Põhilise raamatu - piibli, suutis iga küla muretseda vähemalt ühe.
Niimoodi kerkis uuesti päevakorda inimeste õpetamise küsimus. Nimelt ei ole ju raamatutest erilist kasu kui keegi neid lugeda ei oska.
Kuna tolleks ajaks oli vaimulikest "lugejate seisus" juba ammu olemas, siis hakkasid õpetajateks eelkõige nemad.
Sellest ja ka tollasest põhiliselt raamatust (piiblist) tulenesid mitmed põhimõtted:
1. Jumalasõna ei saa olla vale.
2. Jumalasõna teadmine on kasulik, sest see aitab pääseda taevasse.
Seega ei tohtinud kahelda sissekoolitatud seisukohtades.
3. Tollal oli religiooni üks peamisi eesmärke panna inimesed täitma valitseja tahet. Seetõttu pärssis tollane õpetus väga tugevalt individuaalsust. Pidi tegema seda, mida grupp teeb.
4. Kuna jumalasõna on kasulik, siis paratamatult tuleb seda kõigile õpetada. Vastasel juhul ju teeks me kõigile karuteene. Seega oli õpetus kohustuslik. Isegi kui inimene ei olnud sellega nõus, pidi ta ikka kõik pähe õppima, sest nii oli ju õige.
Mõnisada aastat hiljem algas tööstusrevolutsioon. Mindi üle masintööstusele ja seetõttu suurenes vajadus õpetada inimesi kindlaid töid tegema. Alguses õpetasid seda firmad, kuid hiljem läks see üle koolisüsteemile.
Miks? Sest firma jaoks on kallis oma töötajaid koolitada, seega nende jaoks oleks parem kui keegi teine seda teeb. Lisaks oli koolisüsteem vägagi nõus tegelema inimestega pisut rohkem aega, sest siis saab valitsevat doktriini paremini kinnistada.
Tööstusrevolutsiooni ajal tekkis järjest rohkem suhtumine, et inimeste harimine peaks toimuma samuti nagu liinitöö - Tähtis oli kvaliteet hoida kindlal tasemel ja kvantiteeti suurendada. Suurem kvaliteet eelist ei omanud.
See peegeldus ka haridusüsteemis.
Lõpetuseks
Meie haridussüsteem on sadu aastaid vana. Varem oli see üks parimaid, aga kui pole progressi, siis mandub ka kõige parem süsteem. On aeg seda süsteemi parandada, sest:
Tänapäeva haridussüsteemi juured on hoopis teistsuguses ajastus.
Ajastus, mil soositi grupimõtlemist ja välditi individuaalsust.
Ajastus, mil õppimine oli kohustuslik ja õpetatus ei tohtinud kahelda.
Ajastus, mil tähtis ei olnud inimeste vaimne areng, vaid valitseja soov.
Ajastus, mil peeti tähtsaks õppida pähe massiliselt väiteid, mitte omada võimet neid tuletada.
Eelnevatest punktidest enamik ei ole tänapäeval enam mõistlik ja/või praktiline.
Paljud inimesed on proovinud neid põhimõtteid tänapäeva haridussüsteemist välja juurida, aga mitte eriti edukalt, sest inimesed on harjunud mitte mõtlema kriitiliselt ja samas suudavad siiski pähe tuupida väiteid, sest nii on ju kogu süsteem ammusest ajast soosinud.
Tänapäeva ühiskonnas ei ole enam nii palju tähtsust mälul, sest kõike saab käigupealt järgi vaadata. Jah, on kasulik omada palju teadmisi peas, aga see pole enamiku inimeste jaoks enam vaeva väärt.
Lisaks on tänapäeval keeruline ennustada ette, mis oskusi on vaja paar kümnendit hiljem - tehnoloogia areneb liiga kiiresti.
Seetõttu ongi tänapäeval eduka inimese tunnuseks mitte see, mis hindeid ta koolis saab(kuigi eks töökust need ikka näitavad), vaid kui suur on tema kohanemisvõime.
See on asi, mida ei tea või ei taha teada need, kes siinse haridussüsteemi on kujundanud.
14.10.2013 @ siin ja minu poolt. Kirjutamine võttis poolteist tundi ja põhjalikku parandust pole veel tehtud.
Sellest tulenevalt võib eeldada, et vähemalt mingisugunegi mälestus koolist on meil kõigil.
Minu omad ei ole niivõrd roosilised ja sellest on ka mõjutatud minu vaated. Seega, ärge lootke seekord täielikku neutraalsust.
Koolisüsteem nagu meie seda praegu tunneme on üpris vana leiutis, kuid enamuses on see kõigest mõni sajand vaba.
Antiik-kreeka
Isegi antiik-kreekas olid olemas koolid, kuigi hoopis teistsugused kui tänapäeval.
Tollased koolid keskendusid inimesele kui tervikule ja arendaksid seega võrdselt nii keha kui vaimu.
Vanas kreekas tunti kaht asja, mida tänapäeval võidaks nimetada kooliks. Nendeks olid nimelt Palestra ja Gymnasion.
Palestra oli mitteavalik kool, mille rajas reeglina aadlik. Seal õpetati algharidust ja sporti, millest oli suur rõhk maadlusel. Palestratel oli tavaliselt lisaruume, näiteks riietumise jaoks.
Gymnasionid olid mõeldud noortele ja täiskasvanutele (tollal ei tehtud neil kahel nii palju vahet kui tänapäeval).
Gymnasionid olid samuti hariduse ja spordi jaoks, nagu Palestradki. Kuid lisaks lisandus neile ka see funktsioon, et gymnasionid olid lisaks vaba aja veetmise kohaks (umbes nagu tänapäeval vallamajad).
Tollel ajastul taipas keegi, et füüsiline ja vaimne tervis on omavahel tihedalt seotud. Seetõttu otsustati hakata tegema ka muud kui sporti.
Klassikalises kreeka gymnasionis olid seega tegevusaladeks sport, muusika, kirjandus ja filosoofia.
Ei olnud sellist tugevalt teoreetilist ja abstraktset õppekava nagu tänapäeval.
Kunagi tulevikus vallutas Rooma ära kogu hellenistliku (vanakreeka) impeeriumi.
Roomlased ei näinud mõtet sellisel spordil nagu kreeklastel ja olid üleüldiselt vähem huvitatud kõigest, mida ei saanud esitada lihtrahvale meeleavalduseks.
Seetõttu keskendusid nad pigem asjadele, mis olid väga vaatemängulised või sõjas kasulikud. Sealjuures ei pööranud nad enam tähelepanu kogu keha arendamisele.
Kust siis tuleb tänapäeva koolisüsteem?
Keskaeg
Aastaid hiljem tekkis keskaja ühiskonnas vajadus järjekindlama õpetuse järele.
Kirikuisad olid juba ammu pidanud jutlusi ja jumalateenistusi, samas kui inimesed jäid valdavalt oma usu suhtes ikkagi võhikuteks. Alguses ei olnud sellest probleemi, aga karmima usulise konkurentsi ajal muutus tähtsaks, et iga usklik teaks oma usu põhiseisukohti ja suudaks nendega teiseusulisi ümber veenda.
Tekkis vajadus koolisüsteemi järgi.
Alguses olid õpetajateks vaimulikud. Nad õpetasid lugemist ja kirjutamist, et tulevased vaimulikud ja ka lihtinimesed suudaksid lugeda pühasid tekste ja neid edasi levitada.
Tuleb ära märkida, et algselt küll välditi lihtinimestele lugemise õpetamist, sest kardeti kaotada oma roll (milleks õpetada inimestele jumalasõna kui nad seda ise lugeda saavad?).
Tollel ajastul ei olnud veel eriti palju raamatuid, sest iga raamat oli kirjutatud käsitsi. See hoidis mingil määral progressi tagasi ja seetõttu jäid lugemine ja kirjutamine valdavalt vaimulike oskusteks.
Väga suurt rõhku pandi asjade mäletamisele. Kirikutekste õpiti palju pähe.
Umbkaudu aastal 1450 taasleiutas Johannes Gutenberg trükipressi (varem oli selline asi Ida-aasias juba leiutatud). Ei ole teada täpset aastaarvu, sest ta ehitas seadme järkjärgult ja suuresti saladuses.
Trükipress muutis võimalikuks midagi enneolematut - raamatute laialdase leviku.
Alguses ei olnud küll võimalik igaühel kuhjata tosinaid raamatuid, aga tollal ei olnudki neid palju.
Põhilise raamatu - piibli, suutis iga küla muretseda vähemalt ühe.
Niimoodi kerkis uuesti päevakorda inimeste õpetamise küsimus. Nimelt ei ole ju raamatutest erilist kasu kui keegi neid lugeda ei oska.
Kuna tolleks ajaks oli vaimulikest "lugejate seisus" juba ammu olemas, siis hakkasid õpetajateks eelkõige nemad.
Sellest ja ka tollasest põhiliselt raamatust (piiblist) tulenesid mitmed põhimõtted:
1. Jumalasõna ei saa olla vale.
2. Jumalasõna teadmine on kasulik, sest see aitab pääseda taevasse.
Seega ei tohtinud kahelda sissekoolitatud seisukohtades.
3. Tollal oli religiooni üks peamisi eesmärke panna inimesed täitma valitseja tahet. Seetõttu pärssis tollane õpetus väga tugevalt individuaalsust. Pidi tegema seda, mida grupp teeb.
4. Kuna jumalasõna on kasulik, siis paratamatult tuleb seda kõigile õpetada. Vastasel juhul ju teeks me kõigile karuteene. Seega oli õpetus kohustuslik. Isegi kui inimene ei olnud sellega nõus, pidi ta ikka kõik pähe õppima, sest nii oli ju õige.
Mõnisada aastat hiljem algas tööstusrevolutsioon. Mindi üle masintööstusele ja seetõttu suurenes vajadus õpetada inimesi kindlaid töid tegema. Alguses õpetasid seda firmad, kuid hiljem läks see üle koolisüsteemile.
Miks? Sest firma jaoks on kallis oma töötajaid koolitada, seega nende jaoks oleks parem kui keegi teine seda teeb. Lisaks oli koolisüsteem vägagi nõus tegelema inimestega pisut rohkem aega, sest siis saab valitsevat doktriini paremini kinnistada.
Tööstusrevolutsiooni ajal tekkis järjest rohkem suhtumine, et inimeste harimine peaks toimuma samuti nagu liinitöö - Tähtis oli kvaliteet hoida kindlal tasemel ja kvantiteeti suurendada. Suurem kvaliteet eelist ei omanud.
See peegeldus ka haridusüsteemis.
Lõpetuseks
Meie haridussüsteem on sadu aastaid vana. Varem oli see üks parimaid, aga kui pole progressi, siis mandub ka kõige parem süsteem. On aeg seda süsteemi parandada, sest:
Tänapäeva haridussüsteemi juured on hoopis teistsuguses ajastus.
Ajastus, mil soositi grupimõtlemist ja välditi individuaalsust.
Ajastus, mil õppimine oli kohustuslik ja õpetatus ei tohtinud kahelda.
Ajastus, mil tähtis ei olnud inimeste vaimne areng, vaid valitseja soov.
Ajastus, mil peeti tähtsaks õppida pähe massiliselt väiteid, mitte omada võimet neid tuletada.
Eelnevatest punktidest enamik ei ole tänapäeval enam mõistlik ja/või praktiline.
Paljud inimesed on proovinud neid põhimõtteid tänapäeva haridussüsteemist välja juurida, aga mitte eriti edukalt, sest inimesed on harjunud mitte mõtlema kriitiliselt ja samas suudavad siiski pähe tuupida väiteid, sest nii on ju kogu süsteem ammusest ajast soosinud.
Tänapäeva ühiskonnas ei ole enam nii palju tähtsust mälul, sest kõike saab käigupealt järgi vaadata. Jah, on kasulik omada palju teadmisi peas, aga see pole enamiku inimeste jaoks enam vaeva väärt.
Lisaks on tänapäeval keeruline ennustada ette, mis oskusi on vaja paar kümnendit hiljem - tehnoloogia areneb liiga kiiresti.
Seetõttu ongi tänapäeval eduka inimese tunnuseks mitte see, mis hindeid ta koolis saab(kuigi eks töökust need ikka näitavad), vaid kui suur on tema kohanemisvõime.
See on asi, mida ei tea või ei taha teada need, kes siinse haridussüsteemi on kujundanud.
14.10.2013 @ siin ja minu poolt. Kirjutamine võttis poolteist tundi ja põhjalikku parandust pole veel tehtud.
Lille algus ja lõpp
See postitus, mida te praegu loete, on selle blogi avapostitus. Lilledega siin blogis küll palju ei tegeleta ja seetõttu jääb see arvatavasti ka viimaseks postituseks, mis lillede kohta käib.
Erinevalt minu eelmisest arutlevast blogist, Eurondarist, on see blogi eestikeelne ja ka peaks nii jääma.
On arutlusi, mida ühel või teisel ei saanud ma inglise keeles kirjutada, seetõttu kirjutan ma nad siia.
Üks põhjuseid miks ma selle blogi avasin, on kavatsus arendada oma eesti keele kirjutamise oskust.
Algselt alustasin mina kui kirjanik oma tööd eesti keeles. Aja jooksul muutus järjest rohkem kasulikuks omada oma töid inglise keeles. Sellel põhjusel läksin ma aegamööda inglise keelele üle.
Inglise keele oskus arenes edasi, samas kui eesti keel jäi longama.
Võibolla see blogi parandab eelmainitud probleemi, võibolla mitte.
Igatahes läheb lõbusaks.
/Üksi oled kõva mees, aga tule kambaga! - Autor pole teada
Erinevalt minu eelmisest arutlevast blogist, Eurondarist, on see blogi eestikeelne ja ka peaks nii jääma.
On arutlusi, mida ühel või teisel ei saanud ma inglise keeles kirjutada, seetõttu kirjutan ma nad siia.
Üks põhjuseid miks ma selle blogi avasin, on kavatsus arendada oma eesti keele kirjutamise oskust.
Algselt alustasin mina kui kirjanik oma tööd eesti keeles. Aja jooksul muutus järjest rohkem kasulikuks omada oma töid inglise keeles. Sellel põhjusel läksin ma aegamööda inglise keelele üle.
Inglise keele oskus arenes edasi, samas kui eesti keel jäi longama.
Võibolla see blogi parandab eelmainitud probleemi, võibolla mitte.
Igatahes läheb lõbusaks.
/Üksi oled kõva mees, aga tule kambaga! - Autor pole teada
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)