Iga edukas ühiskond kasvatab arvamusi, mis toetavad seda ühiskonda. Nii on ka praeguses pseudo-demokraatlikus maailmas. Kehtib põhimõte, et kui inimene ei suuda mõista, miks mingi asi (ühiskonnakord) on hea, siis peab ta ikkagi seda toetama. Selliste põhimõtete juurutamist nimetatakse psühholoogiliseks töötlemiseks (psychological conditioning). Siinses ühiskonnas ei taha ju ometi keegi tunnistada oma nõrkusi ja seega pigem ollakse vait kui kritiseeritakse kehtivaid arusaamu.
Kuid siin tekibki probleem. Kui on juba varem kokku lepitud, et üks maailmavaade on ÕigeTM, siis hakkavad ühiskonna liikmed otsima sellele rohkem põhjendusi. Mõnikord absurdini välja, nagu näiteks mustates teisi süsteeme, ilma mõistmata nende olemust.
Nii kipub toimuma absoluutse monarhia ja muude autokraatlike süsteemide puhul. Kuna meie demokraatia on nii õige, siis ei saa ju ometigi erinev süsteem olla võrdväärne.
Ma ei mõista hukka eksimist. Ma mõistan hukka lauslollust, nagu näiteks selliste vaadete toetamist, mille olemust ei mõista.
Ilma pikemalt keerutama, selle postituse põhiküsimus ja väide:
Kas on autokraatlik valitsemine tingimata rahvale kahjulik? - Ma väidan, et ainult juhul kui valitseja on ebapädev.
Kui väita vastupidist, siis peab põhjendama miks sellised suured kujud nagu Peeter I, Katariina II, Otto von Bismarck, Caesar, Shi Huangdi ja paljud muud olid nii edukad.
Kui anda tuntud joodikule 100 000 eurot, siis tõenäoliselt ei hakka ta sellega maailma päästma. Sama on ka valitsejatega. Ainuvõim ei ole see, mis hävitab ühiskondi. Lollus on.
Seda tendentsi tõestab see, et kõik eelnimetatud valitsejad olid ühel või teisel viisil valitsemiseks hästi ette valmistatud, samas kui ebaedukad monarhid, nagu prantsuse Louis XVI, rooma keiser Nero või vene tsaar Ivan IV julm olid harimata ja/või olid kasvatatud saavutama oma edu teiste arvelt, mitte koostöös.
Ühest küljest on küll autokraatlikul valitsuses võimalik kõige suuremaid vigu teha. Teisest küljest on pädeva valitsemise korral selline süsteem äärmiselt efektiivne.
Kui võrrelda demokraatiat ja autokraatiat, siis ei või eeldada, et kummagi süsteemi esindajad on ebatavaliselt lollid või targad.
Demokraatia on parimal juhul garanteeritud keskpärasus. Autokraatia ebapädeva inimese näol on lammutav.
Kuid kumbki süsteem ei ole nii idiootne kui psühholoogiliselt töödeldud inimesed arvama kipuvad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar